About the book:
Kui Islandi Ülikoolis avastatakse Saksa tudengi laip, silmad välja kougitud ja kummaline nõiamärk rinnale lõigatud, langeb kahtlus tema narkomaanist sõbrale. Pururikas saksa perekond ei usalda politseid ja saadab saareriiki oma detektiivi Matthew Reichi, kellele palgatakse abiks noor advokaat Thóra Gudmundsdóttir. Jõulisest ekspolitseinikust ja isepäisest üksikemast koosnev vastuoluline tandem peab vastuseid otsides lahendama omavahelise suhtekeemia ja rändama hunnitu loodusega Islandi maakohtades. Mõrva lahendamiseks tuleb neil sukelduda Euroopa ja Islandi nõiakunsti ja –jahi ajalukku, loitsude ja piinamiste maailma, milles muutub keskseks populaarseim keskajal kirjutatud teos, inkvisitsiooni käsiraamat „Nõiahaamer“. Kuid mõrvamüsteerium pole läbinisti tume: ette tuleb ka humoorikaid ja elulisi seiku, mis annavad realistikult edasi Islandi tänapäeva.
Yrsa Sigurðardóttir on Islandi krimikirjanduse tippu kuuluv autor, kes on auhindu võitnud ka oma lasteraamatutega.
From the book:
Marta Mist nõjatus vastu koridoriseina ja ootas; teda ajas närvi, et koristajal nii kaua aega kulub. Selles ruumis ei olnud ju kuigi palju tegemist – mõned tühjad purgid ära visata, mõned tassid pesta ja põrand üle tõmmata. Ta vaatas mobiiltelefonilt kella. Neetud! See kuradi mutt otsustas kindlasti diivanil tukastada. Marta Mist otsis ägedate näpuliigutustega telefoni mälust Bríeti numbri. Sul oleks parem vastu võtta, mõtles Marta Mist. Oli vähe asju, mis ärritasid teda rohkem mõttest, et see, kellele ta helistab, vaatab ekraani, näeb, et see on tema, Marta, ega võta vastu. Tema mure osutus põhjendamatuks.
„Hei,“ vastas Bríet.
Marta Mist ei hakanud viisakuste le aega raiskama. „Ma ei leidnud seda,“ ütles ta tusaselt. „Oled sa kindel, et sa panid selle sahtlisse?“
„Shit, shit, shit,“ korrutas Bríet närviliselt. „Ma olen kindel, et panin selle sinna. Sa ju nägid, kui ma seda tegin.“
Marta Mist naeris pilkavalt. „Unusta ära. Siis ma polnud võimeline midagi nägema.“
„Ma panin selle sinna. Olsen selles kindel,“ vastas Bríet jonnakalt. Ta ohkas sügavalt. „Mida ma Dórile ütlen? Ta läheb hulluks.“
„Ära ütle talle midagi. Sa ei ütle talle sittagi.“
„Aga...“
„Ei mingit aga. Seda asja ei ole seal, okei? Kuidas sa kavatsed seda heaks teha?“
„Jah ... Ma ei tea,“ ütles Bríet löödult.
„Siis ole õnnelik, et mina tean,“ vastas Marta Mist koheselt. „Ma rääkisin Andriga ja ta on minuga nõus – keegi meist ei ütle kellegi midagi ega võta midagi ette. Mi ei saa midagi teha.“ Ta jättis Bríetile ütlemata, et tal kulus kakskümmend minutit, veenmaks Andrit, et ta Halldórile ei helistaks. Ta a lisas pehmemal toonil: „Ära selle pärast põe. Kui sellest oleks mingi probleem tekkinud, oleks see juba välja tulnud.“
Puhketoa uks avanes ja koristaja väljus. Tema näoilme järgi otsustades oli koristamis- ja pühkimismaailmas toimunud suursündmus. Ta näoilme oli selline, nagu oleks teda äsja sunnitud sööma haput rabarberit. No küll läks ikka aega, mõtles Marta Mist ja tõukas end seina najalt sirgu. „Bríet,“ ütles ta telefonitorru. „Koristajamutt tuli just välja. Ma vaatan seal veel korra ringi. Ma helistan sulle hiljem.“ Ta katkestas kõne, andmata Bríetile võimalust „head aega“ öelda. Üks kuradi jama kogu aeg.
(103-105)
